Uus meedia

Võrguajakirjandus

Selle nädala uue meedia teemadest tundus kõige huvitavam võrguajakirjandus ja kuidas see on mõjutanud paberväljaandeid. Hakkasin mõtlema, et ei suuda mäletada millal ma viimati paberkujul ajalehte lugesin, pole selleks mingit tarvidust ega soovi. Samas ei ole võrguajakirjandus paberväljaandeid ära hävitanud, kaugel sellest. Mõlemad eksisteerivad ja tundub, et küsimus on lihtsalt tarbija eelistuses ehk on tekkinud lisavõimalus valida kuidas ma oma infot saan. Isiklikult usun siiski, et ajapikku jääb võitjaks võrguajakirjandus. Seda põhjusel, et paberväljaannet loetakse paljuski traditsioonide tõttu, aga uutel nö digitaalses maailmas kasvavatel põlvkondadel seda traditsiooni ilmselt ei teki ja harjumus saada kogu oma info digitaalselt võtab siiski mingi hetk oma.

Järgnevalt räägiks kolmest põhilisest võrguajakirjanduse variandist. Seda just rahalise poole pealt, sest kui paberkandjal väljaanne on üldjuhul konkreetese hinnaga, siis veebiavarustes on kõikvõimalikke variante.

1) Tasuta variant - sellisel juhul teenib väljaanne oma raha reklaamist (nt Delfis olevad hulgalised bännerid). Esialgu tundub, et win-win olukord, tarbija saab tasuta lugeda ja väljaanne teenib ikka raha, et kasumis püsida. Tegelikkuses on siin omad probleemid. Väljaanne teenib raha ainult siis kui nende asju reaalselt loetakse - ehk mida rohkem klikke lool, seda rohkem reklaamiraha. See tekitab aga kvaliteedi küsimuse, sest nö kollase ajakirjanduse lood on ajalooliselt kõige loetavamad, seega võib tekkida omanike poolt surve lisada selliseid artikleid väljaandesse, või muuta koguni väljaande suunitlust. Tasuta variandi viimase aja probleem on ka kasutajate poolt rakendatavad reklaami piirajad (ad-block), tänu millele teenivad väljaanded veelgi vähem.

2) Tasuline variant - siin on mitmeid variante. On väljaandeid kus osa artikelid on tasulised ja teiste eest pead maksma. Teine variant on selline, kus mingi arv artikleid ühes kuus on tasuta. Kolmandaks variandiks oleks siis täistasuline variant. Tasuline variant ei tähenda tingimata, et reklaame ei oleks, aga neid on kindlasti oluliselt vähem. Kuna tänapäeval on info kättesaadavus mõne kliki kaugusel, siis tõstatavad paljud küsimuse - Miks ma peaksin maksma, kui keegi teine pakub sama asja tasuta? Minu meelest on vastus lihtne, ei peagi kui ei soovi. Kindlasti tänapäeval ongi olemas peaaegu kõigele tasuta alternatiiv. Samas on kindlasti neid kes on nõus maksma, selle üldjuhul mitte eriti suure summa, et ligipääasu saada. Ka ise kuulun siia hulka. Ma ei leia, et kogu meedia peaks olema tasuta kättesaadav, ka paberkujul väljaanne ei ole ju üldjuhul tasuta. Lisaks on valdkondi (nt uuriv ajakirjandus, mõned finantsväljaanded) kus töötavad oma ala spetsialistid ja millel on kindel lugejaskond, ning üldjuhul tasuta sama head alternatiivi siiski ei ole.

3) Annetused. Tahaks eraldi veel välja tuua ühe väga huvitava näite The Guardiani puhul. Tegu on väga hinnatud Briti väljaandega, mille veebi variant on populaarne üle maailma. Samas on veebi väljaanne täiesti tasuta ja minimaalse reklaamiga. Lugejatel palutakse lihtsalt teha annetusi, et see nii ka edaspidi jääks. Mingit lisaväärtust annnetusega ei kaasne. Ehk põhimõtteliselt panustatakse iseendale- sisu on nii hea, et inimesed soovivad seda näha ka edaspidi ja on nõus selle eest ka vabatahtlikult maksma.

Lõpetuseks sooviks veel mainida ajakirjanduse üldist suurimat probleemi ehk neile on tekkinud täiesti uut laadi konkurents. Sotsiaalvõrgustikud, mikroblogimine ja foorumid on tekitanud olukorra, kus igaüks võib olla nö ajakirjanik. Paljud inimesed saavadki osa või lausa kogu oma info ja uudised kätte nendest keskkondadest. Ja raha ligub sinna kus on inimesed. Seega on paratamatult vähenenud ajakirjandusse voolav reklaamraha ja see on ka põhjus miks me kohtame nii palju erineviad variante võrguajakirjanduse tarbimiseks. Igaüks üritab leida võimalust, mis võiks toimida, et oleks nii lugejaid kui ka sissetulekut.